Eesti saksa lambakoerte ühing valis Paide võistluspaigaks esimest korda, eelmisel pühapäeval oli kutsekeskkooli staadionil tänavu esimene koerte kuulekusvõistlus.

Järvamaal juba kümmekond aastat koertele ja nende peremeestele õpetust jagav Lea Mengel tunnistab, et kohta, kus Paides võistlust pidada, andis otsida: mõlemad gümnaasiumid ütlesid ära.

Õnneks oli kutsekeskkooli direktor Vahur Salom kohe nõus, aga staadion oli niitmata. Linnavalitsuse heakorranõunik Tiina Kivila lasi selle kärmelt korda teha.

Mengel kiidab oma abilisi Merle Salmi ja Pille Hakmani, kellel oli hea kodule lähedal ka oma koera võistlema tuua.

Tavaliselt valvavad kodu

Koeri on võistlemas 22. Võistlus käib kolmes astmes: esimeses vaid aasta tarkust kogunud, siis veidi rohkem õppinud ja kolmandas võistluskogemustega koerad.

Pille Hakmani lemmiku Estrellest Escaro igapäevatöö on valvata pere kodumaja Türi lähedal Karjakülas. Talle oli see esimene kuulekusvõistlus, kuigi ilus väljanägemine on varem ühe auhinnakoha juba toonud.

Hakman toob koera näha – tõesti ilus kutsu. «Tänane võistlus ebaõnnestus – Escaro tuli platsilt ära,» ütleb ta veidi õnnetult. «Muidu on tubli koer, töökoer, mitte ilueedi, kodu valvab hästi, iseloom on hea.»

Kui abikaasa Escaroga platsile läks, jäi tema platsi kõrvale võistlust jälgima. See oli viga.

Lea Mengel selgitab, et kui võistlema tulla koos perega, võiksid teised pereliikmed võistluste ajal platsi kõrvalt ära minna. Tuttavad lõhnad segavad. «Mina arvan, et emast koera on kergem õpetada. Isased on sõjakamad, võimukamad,» lausub ta.

Teise astme võidab tallinlanna Meeli Puusepp kaheaastase Estrellest Drakoniga, kes on samuti tavaline õuekoer. Trenni teevad nad koos paar–kolm korda nädalas 15 – 20 minutit, eesmärk on kolmas aste.

Puusepa meelest on paras aeg koera õpetama hakata seitsme–kaheksakuuselt. Varem kulub aeg kontaktimängudele. «Iga lambakoer peaks koolitust saama. Lisaks teadmistele ja oskustele tekib nii peremehega palju lähedasem suhe,» põhjendab ta.

Kuigi ilm on palav ja koer loid, suutsid nad teha vähem vigu kui teised. Ja kui Drakon on tublilt töötanud, saab ta perenaiselt preemiaks mitte maiust, vaid palli, oma lemmiku.

Kolmandat astet tasub vaadata, soovitavad asjatundjad.

Koer peab käsku kuulama

Asjatundmatule on võistlusrada paras edasi–tagasi sebimine. Esimene harjutus on häiritud olukorras püsilamamine. Koer jääb peremehe käskluse peale platsi serva lamama, koerajuht varjub teise otsa.

Koer ei tohi talle järgneda ja peab lamama kaks minutit.

Samal ajal läheb teine koer starti. Käivad püstolipaugud. Kohtunikud proovivad koerte närvi – kõrvgi ei tohi liikuda. Järsku nuhutab lamaja ninaga õhku ja ...läheb perenaist otsima.

Selgub, et see va üleannetu on Fest Kifer Kelvin ja sõitnud koos perenaise Helle Kaljulaga Paidesse Raplamaalt Kehtnast. Eestis ongi naiskoerajuhte võistlustel rohkem näha, Euroopas on see meeste ala.

Vahepeal paneb nende vastane platsilt punuma ja teda ei peata ükski käsklus. («Koerataltsutaja näeb rohkem vaeva kui koer ise,» arvustavad kaks kohalikku vanapapit platsi ääres.)

Kelvin pääseb seetõttu kiiremini võistlema. Tundub, et neil läheb maru hästi, kuid kohtunik teeb hulga märkusi ja annab 106 punkti.

Alla 105 punkti sooritust kirja ei lähegi. «Treenin koera kodus, seal oleme kõik maailmameistrid,» tunnistab Kaljula. «Kõik see, mida siin näete, on õudselt suure töö vili.»

Sama tähtis, mida teeb rajal koer, on ka koerajuhi tegevus. Esmalt õpetataksegi välja nemad. «Koerajuht on nagu robot: mitte omanik ei jälgi koera, vaid koer omanikku,» selgitab Kaljula.

See ongi põhjus, miks mõni koer kõrval käies kogu aeg omanikku kiikab. Üks märkab pilku, teine surub end vastu jalga ja aimab nii inimese liikumist ette.

Koer peab kuuletuma, ei tohi ette tormata ega maha jääda. Kui peremees jääb seisma, taipab seda käskluseta teha ka koer.

Tubli koer ei piidle platsi ümber teisi omasuguseid, vaid keskendub peremehele ja ülesandele. Käsklus «Lama!» kõlab nii nõudlikult, et seda tuleb täita vastuvaidlematult.

Selle vastand on käsklus «Siia!». «See peab olema rõõmus hüüd, mis vabastab koera pinge alt,» selgitab Kaljula. « Tähtis on, et koer tuleb minu juurde võimalikult ruttu, joonelt ja energiliselt.»

Looma loidus toob kohtunikult miinuse.

Kaljula tunnistab, et paljudele, kes võistlevad kolmandas astmes, on see juba mitmes koer. «Ka mina jõudsin esimese koera oma oskamatusega enne kihva keerata, kui nii kaugele jõudsin,» lausub ta.

Päritolust sõltub palju

Keskpäevaks muutub palavus kuumuseks. Mis tunne võib küll neljajalgsetel oma kasukates olla? Kaljula jutust selgub, et koeraomanikud on seda proovinud: keset suve kasuka selga toppinud.

«Need inimesed on omamoodi hullud,» lausub Mäos elav koerte koolitaja ja omanik Rene Tamm. Temal mõlgub mõttes luua Kesk–Eesti lambakoerte klubi: keskus jääks Paidesse, treeningrühmad on kavas luua ka Tapale ja Raplasse. Siis saaks siin näitusi teha.

Selle päeva parim võistlustandem on Tamm koos kolme ja poole aastase Fest Kifer Stasiga. 120 punkti ehk väga hea. «Tänavu me teab mis trenne pole teinudki, lihtsalt põhi on kõva all,» lausub ta.

Tamm selgitab, et igas koeras on teatud arv võrratuid sooritusi: mida rohkem võistlemas käid, seda halvemaks tulemused lähevad.

Miks? «Võistlustel ei saa koera karistada, premeerida ega suunata. Koer teab, et ta preemiat ei saa, ja õpib võistlusolukorda ära kasutama, ei püüa enam. See on sama, kui palgata tööl käia,» seletab Tamm.

Tema käib koos Stasiga aastas kolmel–neljal võistlusel, kõik muu tuleb kodus platsil ja preemiate eest. «Vahel tulen rattaga ka Mäost Paidesse ja koer jookseb rihmata kõrval – annan talle käsu ja ta teeb seda. Ka see on treening,» lisab ta.

Tamm teab, et koeral ja koeral on vahe. Iseloomud on erinevad. Nagu inimestelgi. Seepärast on tähtis teada, millisest keskkonnast on koer pärit ja kes on tema esivanemad. «Kodus on mul seitse Saksa lambakoera, igaüks omaette isiksus,» seletab ta. «On koeri, keda mäng ei huvita. Kui teda toiduga õpetada, võib tal kõht täis saada ja enam pole treeningust asja. Mänguga õpetatuid on kergem tööle panna.»

Tamm märgib, et Stas on võimukas isane. Kui platsil on ka teisi isaseid, võib ta rünnata. «Aga kui näitan talle palli, mis on tema preemia, muutub sellest hetkest kõik – see on tema motivatsioon, mille eest ta tööd teeb. Koer on täielikult kontrolli all,» lausub ta.

Stas on päästekoer ja täiendab end kogu aeg, on rahvusvahelise päästemeeskonna otsingurühmas. Selleks on eraldi treeningud. Peale jaanipäeva sõidab ta koos peremehega Poola õppustele.

Kuid temast kurja töölooma pilti luua pole mõtet. Eelmisel aastal käis Stas lastekaitseliidu laagris. «Näitasime kuulekust ja varrukatööd. Kui meie esinemine lõppes, tormas kakssada last teda kallistama ja paitama. Ta on sotsiaalne koer, inimestega tal probleeme pole. Ainult teiste isastega,» lausub Tamm.

Võistlusi platsi kõrvalt jälginud paidelast Jüri Hiiemäed seob koertega nii hobi kui ka töö: tema sisekaitseakadeemia diplomitöö aastal 2000 oli päästekoerte koolitamisest, seni eesti keeles sel teemal ainuke.

Sealt ka mõte luua sisekaitseakadeemia juurde teenistuskoerte keskus. «Töönimi on selline. Mina olen projektijuht, 1. juulil alustab vähendatud koosseis, täies mahus peaks koolitus lahti minema järgmise aasta 1. jaanuaril,» ütleb Hiiemäe. Kooli mahub korraga 40 koerajuhti koos koertega.

Hiiemäe ütlust mööda on koer võimeline küll palju õppima, kuid sellised nagu politseifilmidest tuntud Rex on utoopia. «Koeral pole mõtestatud tegevust, et kui ma nii teen, siis juhtub see. Kuid õpetatud koer võib asendada 50 otsijat, näiteks kui mõni marjuline metsa ära eksib,» lausub ta.

Hiiemäel endal praegu koera polegi. «Jaanipäeval saan lambakoera kutsika,» sõnab ta.