Lasteaiad on populaarsed. Mõnda lasteaeda on vahel raske isegi kohta saada. Lasteaeda jäänud laps peaks olema turvalises paigas, asjatundliku hoole all ja temaga peaksid tegelema kenad inimesed.

Lapsevanema süda on rahul, ta saab pühenduda tähtsatele asjaajamistele ja tegutseda selle nimel, et lapsel oleks veelgi parem.

Kui lasteaias tehtaks üldstreik, oleks selle mõju hullem kui bussijuhtide streigi ajal. Ja kui lasteaias on sisepingeid, ulatuvad need paratamatult kaugemale kui pinged näiteks tehase kollektiivis.

Lasteaias, millest juttu tuleb, algasid sisepinged vana juhataja piduliku pensionile mineku ja uue tulekuga.

Et suurest hulgast looga seotud inimestest oli nõus oma nime avaldama vaid üks, on seekord kogu lugu anonüümne. Kõik allikad on toimetusele teada ja kokkulangevused pole juhuslikud.

Õppealajuhataja astub ellu

Uus juhataja käis esimesed kuud mööda maja naeratades ja sisse elades. Alles jõulude paiku hakkasid lasteaednikud mõistma, et alanud on uute tuulte aeg.

Esimesena ütles kannatus üles pika staažiga õppealajuhatajal. Praegu teise töökoha leidnud naine jääb oma lahkumist kommenteerides napisõnaliseks. «Me ei sobinud,» ütles ta. «Võib–olla andsin liiga kergesti alla, aga ma tundsin, et pean ära minema.»

Milles sobimatus avaldus? «Meie arusaam juhtimisstiilidest on erinev,» sõnas ta. «Kui ikka inimest lihtsalt süüdistatakse, ilma selgitamata ja arutamata, siis...»

Oma kauaaegsesse töökohta ta praegu tagasi ei läheks, vähemalt mitte sama juhataja käe alla. «Mikrokliima on tasakaalust väljas, lasteaias tähendab see palju,» selgitas ta. «Tundes ja teades sealset kaadrit, võin öelda, et nad ei ole muutusteks valmis. Nad ei julge rääkida, mis lasteaias toimub, kui ehk ainult anonüümselt.»

Jutust käivad tihti läbi sõnad süüdistamine, etteheited, isegi ässitamine.

Tüli tõuseb lõhnast ja lauast

Seda, et äkki hakkas tühjast tüli tõusma, märkasid teisedki. Üks skandaale algas, kui vastne juhataja avastas, et kasvatajate pesemisruum koosneb odavast dušikardinast ja amortiseerunud dušikomplektist.

Ühest pilgust oli selge, et naised seal kümblemas ei käi, ning tundliku ninaga juhataja lasi majandusjuhatajal osta kuivdeodorante ja neid rühmades jagada. «Kas me tõesti haiseme?» küsinud naised nõutult.

«Oli tunda küll,» vastab juhtaja keerutamata. Ent tänu asemel tõusis taevani kibedus ja solvumislaine.

Kuid terase pilguga juhataja oli vahepeal asunud toimetama ühe vanema rühma laudadega. Kasvataja meelest pidanuksid lauad olema sirges reas nagu koolis, juhataja arvas, et rohkem liigendatult. Lõpuks liikus mööbel kokku ja lahku nagu kiirendusega filmiribal.

Kasvataja võttis teema üles lastevanemate koosolekul, kus lastevanemad arvasid, et jäägu pealegi, nagu on. Lisaks korraldati anonüümne annetus rühmale uute vaipade ostuks, sest eelmised oli üks kena inimene toonud oma kodust.

Aga pärast arenguvestlust juhatajaga viis ta need jälle ära. (Kui oli natuke toibunud, tõi jälle tagasi.)

«Tahtsime juhatajaga sellest koosolekul rääkida, aga ta keeldus osalemast,» kurtis kasvataja hiljem.

(Olgu öeldud, et päästeteenistuse nõudel ei tohi evakuatsiooniteel olla kergesti süttivaid vaipu, ainult põranda külge kinnitatud vastava tuleohutussertifikaadiga põrandakate.)

Ühele kasvatajale (juhataja meelest skandaalihimuline ja õel) ei mahtunud uue juhataja (kasvataja meelest intrigeerija ja valelik) juhatamise all töötamine enam hinge ja ta pöördus linnapea poole.

«Uus inimene toob endaga kaasa muutusi ja see ongi õige, aga praegu lähevad asjad juba liiale,» põhjendas ta. «Meile öeldakse, et teeme asju valesti. Kui küsida, kuidas peaks, siis öeldakse, et mõelge ise. Naised on ebakindlad ja mures, normaalsest tööõhkkonnast ei maksa rääkidagi.»

Rahulolematus tõstab pead

Väitega nõustus ka juhatajaga samal ajal tööle tulnud ja praegu end lahkuma asutav õpetaja. «Lasteaiale normaalne rõõmus ja rahulik atmos­fäär seal majas küll ei ole,» kinnitas ta. «Inimesed pööratakse üksteise vastu ja lõpuks ei saagi enam aru, mis õieti toimub. Pidevalt otsitakse vigu, ka kõige väiksem asi puhutakse suureks ja siis hakatakse süüdlast otsima.»

Neile kahele inimesele tuleb toetust juhataja varasemast töökohast Tartumaa väikeses lasteaias.

Praegune juhataja, kes tollal konfliktide pärast lahkuma pidi, ei üllatu millegi üle. «Intrigeerimine, omavahelised tülid ja pidevad arusaamatused,» iseloomustab ta juhataja valitsemisaega. «Oleme väike lasteaed ja sattusime ootamatu surve alla, meie ideid ja tegevust kritiseeriti pidevalt, lõpuks ei julgenud inimesed enam üldse oma arvamusega välja tulla, siis tekkisid uued tülid, miks tema peab kõike üksi tegema.»

Praegu arvab ta tagasi vaadates, et ehk oleks võinud siiski enda eest seista, aga tollal kardeti töökoha pärast ja püüti kohaneda.

Seda enam, et lasteaednikud on enamasti inimesed, kes on häälestatud lastega suhtlema ja probleeme pigem lahendama kui tekitama. «Ta kutsus mind oma kabinetti, samas viskas välja ja lõpuks nimetas üleüldse lastevihkajaks,» meenutas juhataja, kes samal ajal töötas kohalikus lastekaitseorganisatsioonis. «Ma ei saa öelda, et ta oleks olnud halb juhataja, aga me ei saanudki aru, mida tahab ja kus on viga, ehkki süüdlaste otsimist ja tülisid oli rohkem kui küll.»

Lapsevanem teeb tähelepanekuid:

«Jama algas eelmise aasta jõulude paiku. Siis oli kuulda, et juhataja käib ja süüdistab kasvatajaid, nagu otsib põhjust, et turja karata.

Näiteks rääkis kasvataja lastega kaugetest maadest ja näitas gloobusel, kus miski asub. Sellest tuli juba suur pahandus, et maakaardid on kolmanda klassi materjal ja miks kasvataja näitab lastele liiga vara asju, mis pole eakohased.

Ja siis muid asju on kuulda olnud, peamiselt seda, et kasvatajad ei saa enam aru, mida neilt tahetakse. Kui nüüd välja tuli, et üht–teist on ajaleheni jõudnud, ootas juhataja mind juba hommikul, käed puusas.

Ütles igasuguseid asju ja lõpuks nõudis, et tohin kasvatajaga rääkida ainult tööasjadest, kuigi ta on mu vana tuttav. Kasvatajatele oli ta öeldud, et kui nüüd midagi ajalehte läheb, saavad kõik käskkirja.»

Milleks vanu asju üles kaevata

Ent mida ütleb seitsmes surmapatus süüdistatu ise? «Olukord on hea, praegu võin öelda, et asjad hakkavad tõeliselt sujuma ja kollektiiv on ühe asja eest väljas,» lausus ta. «Mulle tundub, et need kaebused tulevad kõik ühelt inimeselt ja ma tõesti ei tea, miks peaks neid asutuse asju üles võtma. Kõik on ju lõpuks lahendatud probleemid, mille kohta võib öelda, et neid tuleb igas asutuses ette.»

Juhataja suurim soov on lasteaeda arendada ja muuta lapsekesksemaks. Omast ajast on ta leidnud võimaluse teha lasteaiale kodulehte, mis hakkab silma värvikirevuse ja inforohkusega.

Varem numbritega nimetatud rühmad ristiti ümber põllulillede järgi ja lasteaeda püütakse igati nüüdisajastada. «Tundub olevat nii selge, et lasteaed ongi lastekeskne, aga samas kui aastaid teha sedasama tööd, siis võib juhtuda, et fookus läheb lapselt mujale,» selgitas ta.

Sestap katsutakse seda keset jällegi paika saada ja kui tulebki ette tülisid, siis mis seal ikka – kus seda ei juhtuks.

Päris maksimumhinnet ta endale esimese aasta eest küll ei paneks, aga siiski on suudetud saavutada loodetust rohkem.

Lapsed saavad sildi kaela

Ometi on lastekeskses lasteaias asju, mis panevad üllatuma. Näiteks lastele siltide kaelariputamine, mis juhtus rühmas, kus olevat nii kaklejad lapsed, nagu kasvatajad iial näinud pole.

Uue kasvatusvahendina mõtles üks kasvataja välja sildid, mis rüselejatele kaela pannakse. «Kas see on tõesti õige?» küsis murelik ema, kelle poeg sai esimesena kaela sildi «Ettevaatust! Olen lööja!» «Laps oli õhtuni vaikne ja šokis ega tahtnud lasteaeda minna, et tädi paneb äkki jälle sildi kaela ja teised hakkavad norima,» lausus ta.

Lapsel järel käies nägi sama ema, kuidas niisuguse sildi sai kaela veel kaks kakluselt tabatud poissi.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3.75