«Mind vaimustab Vene riigi oskus rikkuda oma reputatsiooni,» kirjutas Viktor Jerofejev raamatus «Hea Stalin». Gruusia vastu korda saadetud agressiooni parim tulemus oleks see, kui Venemaa peale enda rikutud maine midagi muud ei saavutakski.

Vene agressioon muutis maailma

Jerofejevi raamat maalib sissevaatava pildi Nõukogude Liidu väärtustest, eesmärkidest ja eluolust, mis kujundasid riigi poliitikat enne ja pärast Stalini surma. Tänased Venemaa põhjendused rünnata Gruusiat on üllatuslikult sarnased Nõukogude Liidu retoorikale õigustamaks sissetungi 1956. aastal Ungarisse ja 1968. aastal Tšehhoslovakkiasse. Ka siis mindi kõrvaldama rahvast õigelt teelt vääranud juhte.

Vene telekanalid näitavad ka artikli ilmumise päeval emotsionaalseid lugusid grusiinide poolt tagakiusatud osseetidest, kuid loodetavasti enam mitte kaadreid surma külvavatest kahuritest ja taevast sadavast pommirahest. Sõjategevuse lõpp loob võimaluse analüüsida toimunut ning mõelda tulevikule.

Vene Föderatsiooni agressioon Gruusia vastu muutis maailma. Nagu koos kaksiktornide hävinguga haihtus ameeriklaste turvalisuse illusioon, peavad nüüd kõik Venemaa naabrid tundma hirmu imperialistlikule poliitikale jalgujäämise ees. See poliitika lubab eirata rahvusvahelist õigust ja kokkuleppeid ning  tahab tankide, sõjalennukite ja küberrünnakute abil oma võimu maksma panna.

Rünnak oli põhjalikult ette valmistatud. Lääneriikide võimalikku reaktsiooni katsetati juhuslikke pomme heites, vaatluslennukit alla lastes ja Gruusia külasid tulistades. Tugeva reaktsiooni puudumine andis Venemaale lootust, et ka sõjaline sekkumine kutsub esile vaid hambutud avaldused.

Eelmise aasta novembris Gruusia kontrolli all olevaid Lõuna-Osseetia külasid külastades ei näinud ma mitte ainult toetusrahadega ülesehitatud koolimaju, elektrijaama ja administratsioonikeskust, vaid ka kauguses patrullivaid tšetšeenidest uusi Vene rahuvalvajaid. Juba siis oli Venemaa mägipiirkonda viinud sõjas hästi karastunud Kadõrovi kõrilõikajad.

Kulutatud raha ja vaev, et ehitada Lõuna-Osseetias inimväärset elukeskkonda, muudeti kolme päevaga olematuks. Vene rahuvalvajate kontrolli all olnud Tshinvali, selle ehitused ja elanikud said kõige enam kannatada Kremlist saadetud sõjamasina löögirusika all, rääkimata siis Gruusia küladest. Viimastest tuli ka pärast relvarahu teateid Vene käsilaste rünnakutest, mille eesmärk oli tappa kõik, mis liigub, ja süüdata kõik, mis põleb.

Selle sõja suurim kaotaja ongi Lõuna-Osseetia ja selle elanikud. Oluline on, et võitjaks ei oleks Vene Föderatsioon. Jerofejev kirjeldab raamatus Ungari ülestõusu aegset vestlust, kus tema Nõukogude Liidu Pariisi suursaadikust isale kinnitas ühe lääne suurriigi diplomaat: «Kui lõpetate operatsiooni vähem kui nädalaga, ei hakka me sekkuma.»

Sotšit taliolümpiapaigana tuleb veel kaaluda

Selleaegset maailmakorda enam pole ja Vene Föderatsioonile nädalat ei antud. Sõjategevuse alguses domineerinud lääneriikide pehmed ja ebalevad avaldused on muutunud ühtsemaks, tugevamaks ja selgemaks: Vene Föderatsioon peab lõpetama agressiooni Gruusia vastu, sõjategevus peab lõppema ning väed taanduma esialgsetele positsioonidele. See mõjus.

Parim õppetund Kremlile seisneb lõpptulemuses. Kõik eesmärgid, mille nimel ta sõda alustas, peavad jääma saavutamata. Kremli lööb vihast lahvatama nii NATO kinnitus, et uks Gruusiale on jätkuvalt lahti kui ka Euroopa soov võtta üle rahuvalvemissioon Abhaasias ja Lõuna-Osseetias. Aga see pole veel kõik.

Kindlasti peaksid maailma vägevad arutama, kas agressori koht on võimsate ühenduses G8 või oleks targem edaspidi kohtuda seitsmekesi. Rahvusvahelise kohtu ülesanne on välja uurida ja karistada neid, kes viisid läbi etnilist puhastust. Sportlaste turvalisuse ja taliolümpia õnnestumise nimel tuleb olümpiakomiteel leida Sotšile asenduseks koht, mis ei asu püssirohutünni otsas.

Eesti peab jätkama toetust Gruusiale selle nimel, et sõjas laastatud riik saaks jalad alla ning selle kodanikud võiksid elada vabas ja demokraatlikus riigis. Nii nagu meie 1990. aastate alguses, on ka Gruusia rahvas tõestanud, et nad soovivad kuuluda lääneriikidega ühtsesse perre. See pere saab toimida vaid siis, kui koos seistakse vastu ükskõik millisele agressorile.