Eriti hingemattev on raba kevadel, mil rabaservad ja –saared on sookailude uimastavast lehast tiined.

Just siis on samblamättad tikitud täis küüvitsate roosakaslillasid kellukaid, älveste pind lainetab soojas tuules nokkheinavaibast, kaugelt võib kõrv tabada koovitaja flöötivat hüüdu.

Mais võib soosaart silmitseja lugeda kokku kümmet tooni rohelist: kuuskede tumedale okkavaibale lisandub kaselehtede erksus, haavalehtede pruunikaks määrdunud värelus, pärnapuude särav rohelus.

Siis veel too lõhn, mis pärast värskendavat vihmasagarat kandub soosaartelt koos käo kukkumisega kaugele–kaugele... Kevadel on keerukas jätta rabasaartel käimata.

Raba kannab imelist nime

Albu valla loodustark Age–Li Liivak päris mõne aasta eest, kas olen käinud iidsete pärnadega Iiripilli rabasaartel. Ega olnud. Vähe sellest, polnud säärast nimegi kuulnud.

Tema oli korra käinud, aga nii, et üks teadjamees ees, kes siis ülejäänud seltskonna sappa võttis. Tähistatud matkarada või sissetallatud rabatee sinna ei vii.

Nii ei osanudki Liivak täpselt seletada, kust ja kuidas. Meeles oli vaid, et rappa siseneti Anna kandist. Ka rabasaarte ürgsust ja kõrgeid pärnikuid mäletas ta hästi.

Sedagi, et sealsed älved ja laukaservad suisa valendavad kevadel valge nokkheina õitevaibast. Nokkhein ongi liik, mis kasvab enamasti rabades, kuhu inimese jalg satub küllaltki harva. Kuigi rabades mitte harv esineja, on nokkhein jäänud paljudele tundmatuks.

Müstiliselt kõlav nimi Iiripilli jäi mällu kummitama. Samuti teadmine, et pole sugugi tarvis sõita Emajõe Suursoosse, Ida–Virusse Muraka rappa või Soomaa sooderohkusse, et end ürglooduse keskel leida. Järvamaalgi võib leida inimestest puutumatuid paiku – viitsi vaid otsida.

Tulevast matkateed aitas esimesena täpsustada Paide vallavalitsuse maanõunik
Ando Pertmann: rullis maakonnakaardi lauale lahti ja vedas väikese iseendaga arupidamise järel käega ringi ümber ulatusliku ala.

Pertmanni kõhklustel maa–ala määratlemisel oli põhi all: osa allikaid nimetab Iiripilli rabaks kogu Roosna–Alliku aleviku külje alt algavat ja läände suunduvat soostunud ala, mis ulatub peaaegu Tallinna – Tartu maanteeni välja.

Teised jagavad selle mitmeks: põhja suunas jääva Jägala ja lõunasse jääva Pärnu jõe vahel asuvaks Roosna–Alliku sooks, Plaamandisaare rabaks ja Iiripillisaare rabaks.

Iiripilli on kolmest väikseim, samas ainus, milles on mõni ujuda kannatav laugas. Loomulikult uhked rabasaared, millest suurim on Iiripillisaar.

Lahknemisi on koguni nime kirjapildis: Iiripilli kõrval võib kohata ka Hiripillit.

«Käin siin isegi sügiseti jõhvikal, aga sisenen Roosna–Alliku poolt Paide – Rakvere maanteelt,» seletas Pertmann. «Rabasaared jäävad sealtkaudu minnes kaugele, mitu tundi tuima ja väsitavat käimist, nendeni polegi ma jõudnud.»

Pertmanni meelest on ilmselt ikka õigem Tallinna – Tartu maanteed pidi Annasse sõita ja proovida üle Pärnu–Jägala kanali minna.

Sõitsingi Annasse ja pöörasin Paide poolt minnes paremale Sõmeru külla, mille külje all loksus juba enne viimast sõda lai magistraalkraav, kuid 1980ndatel kaevati veel laiem kanal, et pealinlased ei peaks joogiveepuudust tundma.

Jätkus kalu ja jõhvikaid

Kohalikke nime kirjapilt eriti ei huvita. On ta Iiripilli või Hiripilli – raba on raba ja kui ta veel asub kodu külje all, on ta ju lihtsalt koduraba.

Roomeldil elav Malle Tõugu, sündinud aastal 1953, ütles, et tema on veel nii noor, et pole rabasse suurt saanudki. «Vanasti läks meie alt sild, siis käisin emaga rabas jõhvikal ja rabasaartel pähkleid korjamas, kuid suurvesi viis silla ära,» pajatas ta.

Nüüd läheb Tammiku taluaseme juures üle kanali üksnes männitüvedest purre, mille marjulised või jahimehed on sinna langetanud, kuid sedamööda Malle ei tihka turnida. Liiga kitsas teine.

Naabertalus elaval Mati Tõugul on aastaid rohkem. Tema teab, et kolhoosiajal viis talitee Sõmerust otse üle raba Roosna–Allikule.

Ainult et külma pidi olema vähemasti kaks kuud ja kindlasti alla 20 kraadi, muidu ei võtnud pakane raba kinni – põhjatuid kohti olevat seal lõpmatult.

Veel olevat kolhoosiajal rabas turvast kaevatud, et sõnnikule hulka segada, aga välja pole saadud seda vedada.

Kala olevat olnud vanasti magistraalkraavis lõputult. «Vai jummal, kui vesi üles tuli, küll oli siin haugi!» õhkas ta. «Sügiseti jõhvikatest ei jää nüüdki keegi ilma, kui vaid oskad üle kanali saada.»

Miks kanalit oli tarvis ehitada, ei taipa Mati praegugi. «Selge, taheti Tallinna veehaaret laiendada,» arutles ta. «Aga nii kui see valmis, ei huvitanud kanal enam kedagi. Nüüd on kanal p..., koprad on kinni ajanud. Ja kui kanal on kinni, läheb Sõmerus kaevuvesi poriseks.»

Mati kirus kopraid ja hakkas pika teibaga umbe kasvanud kanalis rohumättaid tuuseldama, et vesi liikuma pääseks.

TEAVE