Mõtiskelud Euroopa ideest tähendavad meile pöördumist juurte juurde – sotsiaaldemokraat Gustav Suitsu kuulus lause: «Saagem eurooplasteks, kuid jäägem eestlasteks!»

Siiski, Noor-Eesti liikumise algusaegadest saadik on rahvuse mõiste muutunud, vähemalt minule. Ehk sobiks tänapäeval paremini sõnastus: «Saagem eurooplasteks, kuid jäägem eestimaalasteks!»

Eestimaalased on ka siin elavad teised rahvused. Kodanikud, kes pole eestlased oma rahvuselt.

Puhtaverelist eestlast pole olemas

Eelmisel üldlaulupeol nägin südantsoojendavat teleintervjuud eesti rahvarõivastes Ida-Viru laulupeolistega, kes rääkisid oma ettevalmistustest ja teest laulupeole, seda puhtas eesti keeles, kerge slaavi aktsendiga. Kas oleme valmis selleks, et eestlasena määratleb end asiaat? Kui meie rahvarõivaid kannab mustanahaline? Kuivõrd tolerantsed siiski oleme, tegelikult?

Ilmselt pole n-ö puhtaverelist eestlast olemas – meie veri on aastasadade jooksul kõvasti segunenud. Eestimaalaseks ehk eestlaseks võivad saada kõik, kes end sellisena tunnetavad. Loomulikult tuleb kodakondsuse saamiseks oma soovist tugevamalt märku anda.

Lugupidamist oma riigi vastu näitab teadmiste ja keele omandamine ning huvi eesti kultuuri ja ajaloo vastu. Toetan igati rahvastikuministri mõtet, et kodakondsuse eksam võiks olla vabalt valitud keeles. Eesti keele eksam on ju niikuinii eraldi.

Suur osa meie venekeelsest vähemusest elab küllalt kapseldunult. Sama võib öelda ka eestlaste kohta. Kui paljudel meist on sõpru Eesti teiste rahvuste hulgas? Millal viimati rääkisite oma tuttavate-töökaaslastega, kes ei määratle end eestlastena? On teil neid üldse?

Kas kodanikuühendustes, millesse kuulute, on mitte-eestlasi? Kõige paremini aitavad ühiskonda sidustada just mitteformaalsed kontaktid.

Olen tihti kohanud meie mitte-eestlasi, kes on eestlastest palju patriootlikumad. Nende riigitruudus ning hooliv ja samas konstruktiivne kriitika teeb alati mu meele rõõmsaks.

Nad on õnnelikud, et saavad elada demokraatlikus ja heaoluriigis. Vähemalt Venemaaga võrreldes. Ka on usaldus riiklike institutsioonide vastu nende hulgas palju suurem.

Rahvused elavad üksteisest mööda

Lisaks eestlastele on ka mitte-eestlased uhked Eesti saavutuste üle ning teisalt ka oma juurte ja kultuuri üle. Rahulolematust ja kirumist «kas me sellist Eestit tahtsimegi» on mitte-eestlaste hulgas palju vähem.

Samuti mõisa-köis-las-lohiseb-mentaliteeti, mida endale nii paljudki «õiged eestlased» lubavad.

Tihtipeale teeb mitte-eestlaste meele kurvaks võimaluste puudumine eesti keelt rääkida. Õpitud ja eksamil oma oskusi tõestatud keeleoskust on igapäevases elukeskkonnas raske praktiseerida.

Osalt on selle põhjus taaskord asjaolu, et erinevast rahvusest eestimaalased elavad üksteisest mööda. Kiiresti ja mitte just parima diktsiooniga rääkides ei saa meie kaunist emakeelest aru mitte-eestlased. Aeglaselt, lihtsamate lausetega suheldes anname iga päev oma väikese panuse lõimumisele.

Ja miks mitte muuta suhtlust pisut mängulisemaks – kumbki räägib võõrkeeles. Hakkab ju meilgi näiteks vene keel ununema.

Niisiis, rohkem tolerantsust, aega ja soovi lõimuda, vastastikku ja iga päev rohujuure tasandil.