Veebruarist saati menetles riigikogu Lissaboni lepingu ratifitseerimise seaduse eelnõu, mis muudab Euroopa Ühenduse asutamislepingut ehk siis lepingut, mille alusel ka Eesti liitus Euroopa Liiduga.

Praegu, mil leping on ratifitseeritud, tekib paratamatult küsimus, kui palju eesti rahvas teab Lissaboni lepingust ehk reformilepingust ja selle erinevusest 2005. aasta Prantsuse ja Hollandi valijate tagasilükatud põhiseaduslepinguga.

Teavitustöö osutus kesiseks

Vaieldamatult on möödunud aasta 13. detsembril Euroopa Liidu liidrite allkirjastatud Lissaboni lepinguga tegemist olulise sammuga Euroopa Liidu arengus, sihiga muuta ELi ühtsemaks ja kodanikulähedasemaks. Seda muuhulgas nii Euroopa Parlamendi kui ka ELi ainukese rahva otse valitud institutsiooni kasvava osa toel liidu otsustusprotsessis kui ka liikmesriikide parlamentide suurenevate võimaluste tõttu osaleda Euroopa Liidu otsuste ettevalmistuses.

Jääb arusaamatuks, miks meie kõigi tulevikku puudutav teema on avalikkuses nii vähe kajastamist leidnud või miks pole valitsus astunud samme, et avada lepingu sisu ning tõsta avalikkuse teadlikkust.

Hoolimata asjaolust, et Euroopa Parlament ja Euroopa Ülemkogu on väljendanud selget tahet, et ratifitseerimisprotsessi kestel teeksid ELi institutsioonid ja rahvusriikide ametiasutused võimalikult suuri pingutusi, et teavitada Euroopa kodanikke selgelt ja objektiivselt Lissaboni lepingu sisust, saab pidada Eestis tehtud teavitustööd kesiseks.

Ei saa eitada, eelmise aasta lõpul, mil reformileping allkirjastati, ilmus ajakirjanduses kirjutisi, paraku olid need enamasti kokkuvõtlikud lühiuudised.

Olen seisukohal, et avalikkuse teadlikkuse suurendamiseks on vaja ulatuslikku, süsteemselt edastatud infot, mis võimaldaks meil aktiivselt kujundada objektiivseid hinnanguid antud teema kohta.

Valitud lähenemisviisi tõttu (lepingute muutmine) on eriti tähtis vahendada reformiettepanekuid ja nende sügavamat tähendust.

Eespool toodust tulenevalt ja kooskõlas keelelise mitmekesisuse toetamise põhimõttega ELis ning ELi demokraatia tugevdamise strateegiaga, tuleb Lissaboni lepinguga revideeritud konsolideeritud aluslepingud viivitamatult avaldada eesti keeles.

Demokraatlikus ühiskonnas on inimestel õigus teada, mis toimub. Ausalt, ilma ilustamata, aga ka ilma hirmutamata. Inimene peab mõistma, milliseid valikuid selle teadmise põhjal langetada.

«Me ei ühenda mitte riike, vaid inimesi,» ütles Euroopa integratsiooni isa Jean Monnet 1952. aastal. Teavitamine, konsulteerimine ja aktiivne osalemine muudab riigi tegevuse läbipaistvamaks ja elanikele arusaadavamaks.

Tugevnenud sidemed kodanikega loovad aluse ja julgustavad ühiskonnaliikmeid aktiivsusele, toetades nende osalemist avalikus sfääris: poliitilistes debattides, valimistel ja kodanikuühenduste tegevuses.

See kõik tugevdab omakorda demokraatiat. Riigijuhtide jõupingutused informeerida, konsulteerida ja kaasata kodanikke avalikku ellu ei asenda esindusdemokraatiat ega püüagi seda teha.

Vastupidi – sellised meetmed täiendavad ja tugevdavad demokraatiat kui tervikut. Ühiskonnale on kasulik elanikkonna kõrge poliitiline kultuur, mille nurgakivi on inimeste teadlikkus ning laialdane informeeritus oma õigustest ja kohustustest.

Euroopa peab end moderniseerima

Euroopa ja kogu maailm on muutunud. 21. sajand loob uusi katsumusi ja võimalusi. Üleilmastumise taustal peab Euroopa püsima konkurentsivõimeline, kiirendades majanduskasvu ning luues uusi ja paremaid töökohti, kokkuvõttes tagades arengu üldise jätkusuutlikkuse.

Ameerika Ühendriigid ja suurem osa Aasia riikidest kasvavad kiiremini kui paljud ELi riigid. Tänapäeva Euroopa peab olema kohanemisvõimeline, tal peavad olema vahendid, mille abil kavatsused ellu viia. On kindel, et üksinda ei suuda liikmesriigid tänapäeva ja tuleviku ülesannetega toime tulla.

Ühiste lahenduste väljapakkumine on sageli ainus viis saavutada Euroopale, st ka meile kõigile vajalikke tulemusi. Nende ettevõtmised, kes teevad üha tihedamini seotud maailmas panuse eelkõige siseriiklikule kaardile või rahvuslikule egoismile, on määratud luhtuma.

Viimased kümme aastat on EL otsinud õiget viisi end ajakohastada, kodanike muresid murda ja nende soove täita. Põhiseaduse lepingu ratifitseerimise raugemise taustal aastal 2005 jäi Euroopa tegevusviiside reformimise vajadus endisel tungivaks.

Euroopa peab end moderniseerima ning tegutsema tõhusal ja sidusal viisil, mis ei vastaks üksnes hiljuti 15 liikmesriigist 27 liikmesriigini suurenenud liidu vajadustele, vaid ka maailma kiiretele muutustele.

Selleks tuleb uuendada ka liidu ühiselureeglid käsitlevaid põhilepinguid.

Leppides kokku kaht peamist ELi lepingut muutvas Lissaboni lepingus, hiivas Euroopa ankru ja alustas pärast pikemat tuulevaikust, kui mitte öelda kriisi, taas täispurjes sõitu.

Institutsioonide ja hääletusreeglite põhjaliku uuendamise tõttu peaksid olema hajutatud kahtlused laiendatud liidu tegutsemisvõimes.

Kallutatust pole ei suurte ega väikeste liikmesriikide suunas. Saavutatud on parim tasakaal. Ja ega ühele või teisele poolele kallutatus, olgu siis suurte või väikeste riikide suunas, poleks perspektiivis kellelegi positiivset tulemust andnudki.

On ju selge, et kui su riigile teiste poolt pidevalt «ära tehakse», ei hoia miski ka seal edasi liikmeks olemast. Sellise olukorra teket ei soovi ükski praegusest 27 liikmest.

Tervikuna on Lissaboni leping kehtivate lepingute märkimisväärne edasiarendus, millega antakse ELile suurem demokraatlik vastutus ja tõhustatakse otsuste tegemist, samuti tugevdatakse ELi kodanike õigusi liidu suhtes.

Kaob senine sammaste struktuur ja ühes sellega Euroopa Ühenduse mõiste, edaspidi räägitakse vaid Euroopa Liidust.

On äärmiselt tervitatav, et uus leping sätestab konkreetsemalt erinevate osapoolte pädevused. Selgelt eristatakse liidu pädevused liikmesriikide suhtes, lähtudes põhimõttest, et kõik need pädevused, mida aluslepingutega ei anta liidule, kuuluvad liikmesriikidele.

Lisaks toob Lissaboni leping välja kohustus austada «liikmesriikide rahvuslikku identiteeti» ning sätestab selgesõnaliselt liitu kuulumise vabatahtlikkuse ja võimaluse soovi korral EList välja astuda.

Usun, et reformileping pakub tagatisi selleks, et Euroopa Liit ei muutuks kõikvõimsaks tsentraliseeritud üliriigiks.

Kodanikud saavad rohkem sõnaõigus

Mida siis ikka uus leping kodanikele muudab? Kas ELi kodanikud saavad rohkem sõnaõigust? Vastus on «jah», sest uue lepinguga kaasneb:

• Rohkem demokraatiat ning suurem avatus – uue lepinguga tekib kodanikele uus õigus: kui märkimisväärses arvus liikmesriikides korjatakse kokku miljon allkirja, on kodanikel õigus paluda komisjonilt õigusloome algatust.

• Rohkem õigusi – hiljuti allkirjastatud põhiõiguste hartaga, mis on lepingu lahutamatu osa ja omab samasugust õiguslikku staatust kui ELi asutamislepingud, st on juriidiliselt siduv. Põhiõiguste Harta kaitseb meie inimõigusi (inimväärikus, haridus, sotsiaalkindlustus ja sotsiaalabi, tervishoid, süütuse presumptsioon ja kaitseõigus). Kahtlemata on sellel hea mõju inimeste igapäevaelule, eriti otsene neis riikides, kus seni on esmatähtsaks peetud vaid majandusnäitajaid.

• Suurem tõhusus – alates 2014. aastast põhineb otsustusmenetlus topeltenamusel (see tähendab, et otsust peab toetama 55% liikmesriikidest, kes esindavad vähemalt 65% ELi elanikest), ühehäälsust nõuavad vaid välis- ja julgeoleku küsimused.

ELil on võimalik tegutseda kiiremini avalikku korda, ning piiriülest kuritegevust puudutavates küsimustes.

• Inimesi esindav parlament saab rohkem võimu – kaasotsustusmenetluse ulatus laieneb: parlament hakkab koos nõukoguga vastu võtma lõviosa Euroopa Liidu õigusloomest. Kaasotsustusmenetlus laieneb näiteks muuhulgas siseturule, majandusele, piirikontrollile, asüülipoliitikale ja ebaseadusliku rände vastu võitlemisele.

• Kodanikud mõjutavad komisjoni presidendi valikut – Lissaboni lepingu järgi valib Euroopa Parlament Euroopa Komisjoni presidendi, seda vastavalt Euroopa valimiste tulemustele ehk siis arvestades kõige populaarsemat poliitiliste parteide ühendust (nt. konservatiivid, sotsialistid, liberaalid jne). Valides küll Euroopa Parlamendi koosseisu, mõjutavad valijad seega ka Euroopa Komisjoni poliitilist orientatsiooni. Järgmine võimalus selleks on juunis 2009!

• Suurem rahvusvaheline mõju – ELile antakse juriidilise isiku staatus, mis suurendab tema kaalukust läbirääkimistel ning muudab ta tegevuse maailmaareenil tõhusamaks. Uus Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ametikoht suurendab ELi välistegevuse mõju ja ühtsust.

• Avatud ustega kohtumised nõukogus – kui varem kohtusid Euroopa ministrid Euroopa Liidu nõukogus peaasjalikult suletud uste taga, siis nüüd saavad kodanikud osa nõukogu kohtumisest jälgida televisioonist.

Uus õigusraamistik annab ELile vahendid eesseisvate probleemide lahendamiseks ja kodanikele suurema sõnaõiguse. Tuleb vaid loota, et Lissaboni leping (reformileping) täidab oma eesmärgi ning viib lõpule Amsterdami ja Nice’i lepingutega alustatud protsessi: tugevdada liidu tõhusust ja demokraatlikku legitiimsust ning muuta selle tegevus ühtsemaks.

Reformimise virvarris ei tohi unustada peamist – inimest ja tema õigust olla informeeritud.

Praegu on Euroopal helgemad väljavaated ja uuenenud lootus, samas ka uued raskused. On heameel, et Euroopa Liidu liidrid väljendasid reformilepingule alla kirjutades tahet katsumustele vastu astuda ja viia 21. sajandi Euroopa uuele tasandile.

Tervikliku ülevaate Lissaboni lepingust leiate: http://europa.eu/lisbon_treaty/index_et.htm