Käib usaldusmäng, kus peab liikuma kinnisilmi vaid oma partneri häält kuulates. Just seda järva–jaanilaste väitlusjuhendaja Margo Hussar teebki. Tema on õpipoiste seas ainus juhendaja. Foto: Erakogu

Põltsamaa ühisgümnaasiumi oli kogunenud oma kõnetehnikat ja eneseväljendust arendama üle 150 noore 25 Eesti koolist.

Suurest lõbusast mänguringist hargnesid laiali esimese päeva töörühmad. «Mina ei taha üksi jääda!»  muretses Mairi ja hoidis omade ligi.

Lõdvestuda võib ka kõvasti karjudes

Rait ja Margo olid juba kadunud, meie Mairiga läksime järgmisele korrusele Tarmo Tagametsa loengut kuulama.

Kui õpilased olid klassi kogunenud, täitis ruumi haudvaikus. Tahvli ees seisis tõsine, isegi sünge mees ja takseeris meid altkulmu. «Mina olen Tarmo, 26aastane. Vanus on väga tähtis,» tutvustas ta end selgel valjul häälel.

Kõik vaatasid hämmeldunult üksteisele otsa. «26, aga juba habemes halli!» sosistas keegi selja tagant.

Paar julgemat küsis küsimusi ja selgus, et Tagamets on lõpetanud Viljandi kultuuriakadeemia ning tegeleb lavastamise ja näitlemisega.

Vestlus ei tahtnud siiski eriti areneda ja Tagamets kamandas kõik klassist välja. Jälle moodustasime ringi ja saime harjutuse. «Pange silmad kinni ja laske end lõdvaks!» käsutas ta. «Öelge A. Nüüd kõrgemalt. Vaikselt. Madalaks. Nüüd öelge M.»

Pärast hääleharjutusi küsis Tagamets, kas meil  on mõni luuletus või lugu peas. Mairi ehmus ja hakkas paaniliselt mälus tuhnima. «Laulaks Nexust?» pakkus ta.

Peatselt saime korralduse lugeda luuletust kõik koos: valjusti, vaikselt, kõneldes. «Nüüd tagumine rida eraldi, nüüd esimesed neiud – väga hea!» hüüdis Tagamets.

Mairi jättis Nexuse laulu siiski sinnapaika ja karjus uhkes üksinduses ingliskeelset luuletust Maryst.

Pärast mitut harjutust oli aeg liikuda järgmise kõneleja juurde, kes oli näitleja Tõnu Tepandi. Kohe oli platsis Põltsamaa leht Tepandilt intervjuud tahtmas. «Ega siis midagi. Eks intervjuu ole üks kõne osa. Saamegi teha elava näite,» lausus Tepandi.

Ajakirjaniku küsimuste põhjal selgus, et Tepandi kirjutab näidendeid, aeg–ajalt näitleb, kuid üle kõige armastab laulda.

Seejärel kibeles Tepandi meiega suhtlema. «Ega siin midagi. Võtke paberid välja ja hakkame kirjutama,» ütles ta. «Kõik päevad teete kõnelemisharjutusi, aga mina räägin hoopis kõne struktuurist,» sõnas ta.

Kirjutamist palju polnud, juba ajaski Tepandi meid toolidelt püsti ja pani haukuma. «Ei–ei! Te käristate häält. Haukuge selgelt, nagu noored koerad,» õpetas ta.

Paljud hakkasid seepeale naerma. «Jajah, algul ajab ikka naerma see, mida tavaliselt ei tee,» märkis Tepandi. 

«Täna rohkem loenguid pole,» teatas Margo, kui olime Tepandi juurest pääsenud. «Nüüd on õhtuse peoni vaba aeg.»

Kõigepealt olid kostitajakooli õpilased ette valmistanud juba tavapärase pannkoogikohviku. See tähendas siis, et küpsetatud oli meeletutes kogustes pannkooke, lisanditega muide.

Kõikjal üle koolimaja hõljus vahtrasiirupipannkoogi lõhna. «Vaat see on alles traditsioon, mida ma Põltsamaa juures nii armastan – pannkoogikohvik!» õhkas vesise suuga Margo.
Pärast pannkoogisöömaaega võttis tuurid üles kohalik bänd Raudbetoon, kes küttis rahva kõvasti üles. Olgu saarlane, pärnakas või põltsamaalane – kõik hüppasid ja elasid kaasa. Isegi mõnda lektorit märkasime nende seas.

Et päev oli pikk ja õhtu pikemgi veel, paigutusime ära ühiselamutesse. Möllu jätkus sealgi, kuid targemad juba teadsid end järgmiseks hommikuks välja puhata.

Hommikul moodustasime uued töörühmad.  Mairi ja Rait sattusid Meelis Sarve punti, Margo jäi Andres Linnupuu õpilaseks. «Nüüd alles hakkab nalja saama!» rõõmustas Margo, kellel oli eelmisest aastast kogemus võtta.

Tööintervjuu oli kõigile meeltmööda

Ja nalja sai tõepoolest. Margo hakkas balletti tantsima. «Nüüd tundke end vabalt ja loovalt. Liikuge, kuidas tahate. Nüüd teeb igaüks baleriini moodi samme: olge graatsilised ja hüpake, hüpake!» õpetas Linnupuu.

Margole tundus selline tants täiesti meelt mööda, sest esimene julge «Luikede järve» tegema oli just tema.

Pärast pikka higiseks kargamist võisime pausile minna. Margo, Rait ja Mairi said jälle kokku. «Meie olime ajalooklassis, pidime sealsete raamatute järgi karjuma ühest seinast teise,» seletas Mairi.

«Nüüd hakake loomi mängima!» käskis Linnupuu pärast pausi. «Võtke paaridesse, üks on loom ja teine teeb looma häält. Pärast vahetate.»

Esimesi julgeid ei paistnud kusagilt. Nagu ikka, lõi otsa lahti Margo, kes mängis munevat kukke. Pärast andis ta oma gorillast partnerile ka hääle. Samuti tuli paaridel läbi mängida usaldusmänge.

Linnupuu üritas luua head vaba õhkkonda, mis tal ka õnnestus.

«Nüüd hakkame tööintervjuud tegema,» teatas seejärel Linnupuu. «Tulge julgelt ette ja me hakkame auditooriumiga küsimusi esitama. Otsustame teie töölevõtu.»

Esimene julge noormees pakkus end turundusjuhiks, kuid töösoovist kujunes hoopis ajukiipide pähemäärimiskõne.

Järgmine oli tütarlaps, kes tahtis hakata loomaaias talitajaks. «Kahjuks loomatalitaja kohta pole, aga meil on üks puur vaba,» pakkus Linnupuu naerulagina saatel. «Ja tiigritest on ka puudus. Soovid ehk seda ametit?»

«No võib ka. Peaasi, et raha saab,» vastas neiu ega lasknud end heidutada. Katsetuseks pandi ta lauale tiigrit mängima.

Järgmine töösoovija tahtis strippari kohta. Temagi saatus oli laua peal tantsida. Leidus veel  spermadoonori ja muude kahtlaste väärtustega ametite kandidaate.

Margo unistus oli olla tuletõrjuja. Et Margo seda ametit hästi tunneb, ei jäänud ta küsimustega jänni.

See ülesanne oli kõigile meeltmööda ja andis õhtusöögiks hea tuju. «Saime jälle lõuata,» kommenteeris Mairi, kellele karjumine on silmanähtavalt meeltmööda.

Viimase ülesandena tegid kõik kambad etüüde ja dialooge. Hilise tunni kiuste tundusid nad nautivat oma väikeseid osi näitekunstis.

Õhtul oli oodata külalisesinejat. Ootusärevus ei kestnud kaua, kui selgus, et kiviviskekauguselt oli kohale tulnud «Kuldsuu 2004» Margus Kastor.

Kastor rääkis televisioonist ja loomulikult anekdoote. «Ta oli meie jõuluballil ka. Nii–öelda õhtu üllatus. Teist korda ei viitsi eriti jälgida,» kurtis Mairi ning otsustas Raidi ja Margoga minna koolimaja avastama.

Mõne aja pärast kuulsid nad klaverimängu ja noormehe lummavat laulu. Muusikaklassis selgus, et imelise hääle omanik on Tamar Nugis, Raudbetooni basskitarrist ja laulja. «Ma pole kedagi niivõrd ilusti laulmas ja klaverit mängimas kuulnud,» pihtis Mairi.

Ürituse lõpetasid aukirjad

Hiljem selgus, et ta oli muusikaklassi tagasi hiilinud ja sinna oli veelgi kuulajaid kogunenud. «Võtsime laulmisõpiku kätte ja hakkasime järjest laulma,» lausus ta. «See oli nende päevade kõrgpunkt. Unustasin kõik mured ja kogu maailma.»

Viimasel hommikul oli ärkamine vara, et valmistuda viimaseks etteasteks. Iga rühm kogunes oma liidri juurde, ülesanne oli ette valmistada omaloomingukava.

Margo rühm koostas sürrealistliku tantsu– ja näiteetenduse. Mairi ja Raidi rühm keskendus rohkem häälitsemisele.

Seejärel andsid laagrilised kostitajakooli rahvale ja korraldajatele suure etenduse. Üritus lõppes aukirjade ja tänusõnadega.

Oli aeg oma kodudesse laiali pudeneda. Kes nuttis, kes kallistas hüvastijätuks, kes vahetas mobiilinumbreid. Kõik olid saanud hea kogemuse. «Ei taha sõita tagasi koju, kus kõik on nii masendav ja üksluine!» kurtis Mairi.

Kuigi ta ei väsinud kiitmast mitmekesiseid päevi ja kordamast, kui tore on ikka klassis üksinda karjuda. «Peale selle sõimasime veel seina kah. Ja nõuandeid kuulsin ikka päris tarvilikke,» lausus ta.

Uuesti kohtume märtsi algul kõnevõistlusel «Kuldsuud Põltsamaal 2005».

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5